Kogudus otsis päris kaua sobivat ja taskukohast krunti ning lõpuks leiti see ülejõel. Võib tunduda, et kogudus leppis linna odava äärealaga, kuid tegelikult oli toona Emajõe vasakkaldale jääva linnajao arendamine vägagi akuutne. Just siit pidi kulgema linna läbiv raudtee ning vaimusilmas nähti, et just siia kanti kujuneb Tartu uus ja tõeline keskus. Muu hulgas märgiti maha ka kaks turuplatsi ning isegi nimed mõeldi neile välja: Peetri turg ja Maarja turg. /---/
Raudtee sai oma praeguse trassi ning uus linnakeskus jäi üksnes ilusaks unistuseks. /---/
Peetri kirik mõjub külgvaates kuidagi töntsakalt: kui tavapäraselt on meie pühakojad ikka ida-läänesihiliselt piklikud hooned, siis siin on põhiplaaniks ruut. /---/
Kirik ehitati aastail 1882–1884 ehitusmeister Gustav Beermanni juhtimisel, üksnes läänetorn jäi esialgu lõpetamata. Torni ülaosa ja kiiver ehitati alles 1903. aastal. Selle projekteeris Georg Hellat (1870–1943), kelle kavandatud Eesti Üliõpilaste Seltsi majal on märgiline tähendus Eesti rahvusliku arhitektuuri kujunemisloos. Ehitusmeistriks kutsuti taas seitsmekümne ühe aastane Gustav Beermann.
Ei ole kahtlust, et tartlased vaatasid toona pisut altkulmu Tallinna poole, sest Kaarli kirik oli ikka kõige vägevam. Vahest sealt pärineb ka mõte, et parim pilt on ikka see, mille on maalinud „meie mees” Peterburis. 1897. aastal ostetigi Peetri kiriku jaoks Johann Köleri maal „Tulge minu juurde” ning Beermann kavandas selle jaoks sobiva altariseina.
Asukoht teoses
lk 54–55
