Plahvatus. Õues oli endiselt...

Õues oli endiselt vaikne ja peale juba teise sõjaväepatrulli ei hakanud mulle kedagi silma. Toomemäe-taguses pargis puudus harilik hommikune elu. Ei jalutanud seal lapsevankreid lükkavad noored naised ega uperdanud lõhnaval, värskelt niidetud murul nende põngerjad. Pargitaguste majade õuedes ei paistnud isegi tädikesi, kes seal niisugusel kellaajal tavaliselt oma suuri astripeenraid rohivad – kui just parajasti paduvihma ei tule.

Ja niisugune tardumus ei valitsenud ainult meie kvartalis. Kesklinna jõudes leidsin selle niisama tühja ja elutu olevat. Tervel Ülikooli tänaval ei kohanud ma ainsatki hingelist. Alles raekoja akendel nägin inimesi – vene ohvitsere. Ning samast raekoja tagant algas ka roheliste maastikuautode ja mustade „Volgade” rivi, mis ulatus tänavat mööda nii kaugele, kui mu silm seletas.

Kõigil neil autodel olid Nõukogude armee mustad registrimärgid.

Sõjakomissariaadi ees oli sõidukeid juba nii paksult, et neist mööda pääsemiseks pidin vasakpoolsete ratastega kõnniteele sõitma. Uksel nägin tunnimeest ja tema selja raga suurt punast käsitsi maalitud silti „Tartu Linna Sõjaväeline Komandatuur”.
Teosest
lk 12