Joh. Aavik saab 1960. a. lõpul 80-aastaseks, aga on veel kõbus ja vitaalne. Võtsime kõvasti napsi, ta ei jäänud minust maha, suitsetas sekka ja kõneles palju – ikka oma tuttavatel vanadel teemadel. Ta on veidrik, püüab veel rohkem iseäratseda, ja mida rohkem tuju tõusis, seda hoogsamaks ja sõnarikkamaks ta läks. Gerd oli hiljem Gretele öelnud – Aavik on juba õige seniilne. Ei ta seda just ei ole. Aga ta on suur provintsiaal. Hakkas näiteks Kuressaare suvemuusikat kiitma, et seal on orkester saksa muusikutest koosnenud ja juba tema noores põlves väga hästi mänginud ja toredaid palasid esitanud. Ta ütles seda nii suure aplombiga, et jäi mulje nagu ei oleks maailmas paremaid orkestreid olnud. Vaidlesin sellele vastu ja ütlesin, et Baltimaade linnadel oli vanasti pea igal oma orkester, oli ka Tartul oma Stadtkapelle või orkester, kuhu palgati mängima hr Werner Viinist, kes jäigi Tartu ja asutas seal Wiener konditorei, mida hiljem tunti Werneri kohviku nime all. Ei ole ise Viinis käinud, aga asjatundjad väitsid – Werneri kohvik olnud väga vanade Viini kohvipoodide moodi. Mäletan seda kohvikut juba oma lapsepõlvest, kui käisin seal „koogiafballi” ostmas: koogipuru oli 3- ja 5-kopikalistese tuutudesse pandud ja meile, paljasjalgsetele poistele ulatati see kaup preilide poolt ukse vahelt kätte – sisse ei tohtinud tulla, seal istusid saksad. Mäletan – kohvipood oli tookord veel väike, suuremaid tagatubasid ei olnudki. Lett ja riiulid olid nikerdustega, osalt kullatud, toolid ja lauad peenikestel treitud jalgadel, midagi rokokoostiili taolist. See koogipuru, mida alamrahva lastele müüdi, ei olnud sakste portsjonite ülejääk lauadelt, vaid lõikamiste juures tekkinud puru ja tükid, ka mõned purunenud koogid.
Asukoht teoses
lk 429-430
