13. juulil 1919 läheb Magdalena Laurson pärast Peetri kirikus toimunud teenistust kiriku surnuaeda, et korrastada lähedaste haudu. Ta astub väravast sisse ja näeb eemal värske hauakääpa juures seismas kaht inimest, meest ja naist. Ta tunneb neis ära vanad tuttavad Karl ja Nora Sootsi. Mõne hetke pärast lahkub Karl Soots kääpa juurest ja jätab abikaasa üksinda hauale. Magdalena Laurson istutab oma poja Antoni hauale sügavpunase suureõielise pelargooni ja kastab taime. Aeg-ajalt heidab ta pilgu eemalasuval haual seisvale Nora Sootsile. /---/
Naised seisavad haual viis minutit, seejärel lahkuvad kalmistult. Nad kõnnivad mööda Puiestee tänavat, keeravad Raatuse tänavale, jõuavad jõe äärde ja jalutavad mööda jõeäärset jalgteed linnast välja. Nad jäävad päikesetõusuni kokku, kõnelevad vähe, kuulda võib vaid üksikuid vaikseid sõnu.
