Linn on minu. Tartu tahavaatepeeglis. Annelinn. See tähendas…

Annelinn. See tähendas Leninakani puiesteed, paneelmaju, mikrorajooni, umbrohtunud tühermaid, sõjaveterane, muruplatsidele sissetallatud otseteid, rauast ronimisvahendeid, üle ääre ajanud prügikaste, kajakaid, tuvisid, sulatõrva, kollast Ikarus-linnaliinibussi nr 16, rannavalvet Saare poe tiigi ääres, Satelliiti, Sõpruse selvehalli, kulunud fassaade, lagunevaid rõdusid, karbiiti, lukustamata sektsiooniuksi.

Annelinn. Täna tähendab see Maximat, renoveeritud fassaade, autouputust, Selverit, Ehituse ABC-d, kõrgeks kasvanud puid.

/---/

Annelinn tähendab seal endiselt paneelmaju, umbrohtunud tühermaid, muruplatsidele sissetallatud otseteid, rauast ronimisvahendeid, rannavalvet Saare poe (vabandust Maxima) tiigi ääres, kulunud fassaade, lagunevaid rõdusid. Annelinn on nostalgia. Annelinna seintel on Kalev endiselt loll ja Vasja pluss Marusja võrdub endiselt armastusega.

Asukoht teoses