„Tule, Renata,” sosistas ta ja tema kitsad silmad välkusid tihedate kulmude all, „seal on kõik õpilasballi poisid. Harry tõmbas endal parajasti saapa jalast – ja sinu rõõmuks istub seal nurgas ka Werner.”
Jää oli hea ja tugev ning uiskude alt lendas väikesi kilde. Suurest rõõmust ja selleks et asjaga harjuda, kihutati alguses tempokalt ringi ümber liuvälja. Siis otsiti all vallikraavil nurgake, kus veel keegi polnud uisutanud. Siin hakati meelde tuletama möödunud talve kunste, algul pikki poognaid, siis „kolme joonistamist” ja lõpuks Ullaga lemmiknumbrit valssi. /---/
Vahepeal täitus kogu liuväli inimestest ja nende rõõmsast kärast. Renata klassikaaslased, pikapatsiliste ja punapõsiste parv, kihutasid risti üle liuvälja ja ujutasid vaikse nurga hetke jooksul naeru ja lärmiga üle.
