Tapa, Valga, Petseri. Mu isa oli...

Mu isa oli vedurijuht ja võttis mind aeg-ajalt tööle kaasa. Läksime kahekesi läbi Tartu vaksali, siis üle kümnete rööpapaaride, kuni jõudsime depooni. Kõige ägedam asi seal oli karussellajam, millega vedureid ümber pöörati. See oli nagu käsikivi, ainult et mõõtmatult suurem. Selle peal oli rööpmepaar, paravoss veeres, esiots ees, sinna peale, ajam tegi poolringi, paravoss veeres nüüd, tagaots ees, maha. Või vastupidi. Algul vähikäigul, pärast nina ees. Ma kohe nõudsin isalt, et peame sellele veskikivile peale sõitma, muidu mina kaasa ei tule! Ja siis me sõitsimegi, ainult et meie tegime täisringi, sest meil oli vaja liikuda edasi.

/---/

Vedasime koosseisu kas Tapale, Valka või Petserisse, seal sõime depoosööklas kõhu täis ja siis vedasime uue koosseisu Tartusse tagasi, kus käisime duši all ning õhtustasime jällegi depoosööklas.

Need sööklad olid nõukogulikult räpased, ent söögid olid raudteelikult ekstraklassist ja tohutult odavad. Lausa peale söömise eest just ei makstud, ent palju puudu sellest ka ei jäänud. Oma edasises elus käisin rahapuudusel nii mõnigi kord Tartu depoosööklas, vahel viisin sinna ka mõne kaaslase, tudengi või muidu boheemlase. Ja alati tänati,  hakati pärast ise seal käima. Keelatud see polnud, nagu oli muudes ametisööklates.

Teosest
lk 18–19