tasku keskuse taga,
emajõe ääres
laulab üks vana kerjus, et
tema olla elva mees, aga
kõik oma aastad pidand
veetma tartus, kuna
terve elu jäänud tal
bussirahast puudu üks kroon
laulab, et
tema ema
olla veetud elvast tartu
sünnitama, aga lapsega
teda koju tagasi polevat lastud,
kuna bussipiletist jäänud puudu
krooni jagu kopikaid
ja sinna bussijaama toona
laps ollagi jäet
laulab, et
tema sõsar
olla käinud neli aastat
tartus akadeemi peal
õppimassa majandust
ja kui käinud vend õelt
palumassa bussi tarvis laenu,
ütelnud selle peale õde, et
meil on nüüd kapitalismus
ja kõik vastutavad ise
oma vara eest, pealegi
elu võlas ei ole päris elu,
ja jälle jäänud bussirahast
puudu kroon ja elva mees
jäänud jälle tartu
laulab, et
täna olla elvas
ema mahamatmine
pintsak olla ostetud tal
ja lilledki olemas, kuid
ema läinud teise ilma
jättes pärijaks vaid õe,
kuna poeg polnud tal
kordagi külas käind,
ja nüüd jäävat matustele sõiduks
elva mehel bussirahast
puudu kroon
laulu lõpetuseks palub
elva mees minult
suitsuraha
Asukoht teoses
lk 25–26
