Tartu on seotud mu kõige suuremate hirmude ja kõige helgemate rõõmudega. Ma olen seda linna armastanud ja vihanud. Olen ta juurest põgenenud ja juba järgmisel hetkel teda igatsenud. Ma pole ainus. Kunagi põgenes siit mitu Pallase kunstnikku. „Ma ei kannata seda provintsi. Lähen siit ega tule enam kunagi tagasi,“ praalis neist nii mõnigi esimese vabariigi aegse Werneri aegu. Nad läksidki, aga tulid alati tagasi. Ka praegu põgeneb Tartu talvede eest üks meie linna tuntud poeet, endiste pallaslaste poeg Indrek Hirv. Pakib koti ja läheb. Aga iga kord, kui ta võõrsil kohvrit lahti pakkima hakkab, tabab teda igatsus oma kodulinna järele.
Asukoht teoses
