Mailased. Igatahes olime varsti…

Igatahes olime varsti jälle teel ja sedakorda suunaga rahumajakesse (pean silmas kõrtse), T linna kesktänavale (rüütellike tegude järgi vastavalt ka nimetatud), mille ühest otsast teise rännates ka mõne hoopis tüütu õhtu võrdlemisi talutavalt mööda võib saata.

Sõnaga, läksime sõpradega kõrtsi, et saada üle ja lasta end lepitada. /---/

Suurem osa T linna rahumajakestest ja võib-olla, kui tohib, üldse kõigist maailma kõrtsidest on täiesti talumatud! Need on tehtud kuidagi nii, et neis ei juhtu mitte kunagi mitte midagi. Hea küll, seal võib õlut juua, nõus, võib sõbraga kohtuda, võib, võib üle laua juttugi ajada, miks ei. Kuid ometi! Jood õlle ja kuulad ära sõbra loo. Jood teisegi ja kuulad teise loo. Ja kolmanda ajal täielikuma variandi esimesest ja umbes seitsmenda ajal avastad, et kõik on üks ja sama jutt, mida oled pealegi varem kuulnud. Ei, kõrtsid tõesõna ei vääri külastamist! Aga kahtlustan, et, just taolisse me (mina ja mu kaks sõpra) kontserdilt põgenedes sattusimegi, sest järgnevatest tundidest puudub mul igasugune mälestus.

Teosest
lk 63–64