Elulugu. Ometi ei ole…

Ometi ei ole mingit kahtlust, et ma kohtasin Vellot 1969. aastal Tartu Emajõe saunas. Ma tundsin ta häälest ära. /---/

Ja selle sauna riietusruumis, kus ma vastavalt varasemale kokkuleppele sain igal neljapäeval kell neli kokku Toomas Kalli ja Olev Remsuga, andis Vello, ise seda teadmata, mulle esimese näitliku õppetunni mineviku mõistmise võimalusest.

Sauna jõudsin ma kokkulepitud ajast varem /---/. Istusin vaba riidekapi juurde (sellel kellaajal oli neid palju), ja kuulsin teisel pool vastastikku paiknevat kappide rida Vello häält.

Ma tundsin ta kohe ära. Vello kirjeldas oma vestluskaaslasele, kuidas punased, nagu ta neid nimetas, olid saabunud 1944. aastal Tartusse.