„Äripäeva” mängimise aegu Tartus oli meil pärast etendust kohtumine Oskar Lutsu lese Valentinaga. Käisime tema juures külas ja tal oli elutoas kaetud uhke kohvilaud. Oli päris mõnus õhtu pärast õnnestunud etendust. Lesk rääkis lõbusaid juhtumisi Oskariga. Enamasti olnud need seotud viinuskaga, nagu ta kuidagi erilise rõhuga ütles. Ikka oli armastanud kirjanik oma pudelit tema eest peita. Jälle pannud proua tähele, et poolest päevast jääb Luts kuidagi uniseks ja lubatud kirjatöö päevalehele ei edene ega edene. Proua aga ei leia kusagilt kurjatoovat, aga juba tuntavalt taunitavat pudelit. Kuidas ka ei otsi – paharet ei ilmu välja. Aga ühel päeval, kui ta kabinetti koristanud, puutunud ta küünarnukk Kitzbergi puubüsti – see läinud ümber – ja sealt seest kukkunudki välja viinuski. Kui ta siis Lutsule etteheiteid teinud, ei lausunud kirjanik prouale musta ega valget. Aga natukese aja pärast läinud Kitzbergi büsti juurde ja lausunud: „Oh, August. Seda ma sinust küll poleks oodanud, et sa oma sõbra välja annad...”
Asukoht teoses
lk 255–257
