Tartu ja „Verneri” kohvik ja Aino. Kallas tahtis mind sinna. Kohvikusse, kus inimesed igatsevad.
Mul oli seal koos selle teise Ainoga mõnus olla. Ta luges jälle luuletusi, minu luuletusi. Eesti keeles. Ja mina kuulasin, parandasin rõhke, sest suutsin jälgida. Ja tema peaaegu et solvus, aga tegi uuesti katset, ja see läks juba paremini. Nii leebus ka tema jälle.
Ometi igatsesin ma taga seda Ainot, kes rääkis esimesena Emajõest, sest sellega oli seotud palju teisigi kujutelmi. Ta armastas mind, ta kõneles minu suurest andest, ta jumaldas mind.
Asukoht teoses
lk 410
