Ta pöörab alla Uueturult,
hääd kätt jääb Böning, Bürgermusse,
üks kino – nimi ununud,
kuid filmid sööbind mälestusse:
„Gaas!“, „Niebelungid“. Jaaniusse
idülli pimendatud murult
aeg tulekirjaks pununud.
Ants aga vaatab otse jõele:
kaks silda nagu prilliraamid,
üks kivist, teine ujukeist.
Ees puid toond lodjad, kalapraamid
ja nagu poisipääga daamid
pöet paplid, foonil voolu nõele
reljeefi andev kujuveist.
Pilk kaeb nüüd jättes kaldavalle
peenviinaäri, kuhjund ruutu
virn kümleid ja nalivkasid.
– Neid enne etendust ei puutu!
Samm edasi kioskist tuutu
ta ostab pungil valkjashalle
suurseemnelisi sihvkasid.
Uus samm – kesk naha- riiderulle
keeb kaubahoov kui väike Paabel,
käib äri kolme keelega.
Kreil jõe pool, küljel Jänes, Abel.
Teolt tabat varast viib konstaabel,
kõht tühi pikad näpud tulle
võib-olla jäeti meelega.
Poed jäävad sammastega ritta
kui helenduvad äripäevad,
pappnukud palja kehaga.
Siis plats, kus pinke üles säevad
ekspressid, emigrandid näevad
Barclay de Tollyl tuvisitta
hää vana aja ehaga.
Õhk napp tee järsust iseloomust
tal tuleb aeglasemalt minna.
Ants kuhugi ei kiirusta.
Lehk pehkind lehist hakkab ninna,
tuul pöörab varjust välja linna,
jõe seljal päike kuldab soomust,
vett söega pilv ei piirusta.
Asukoht teoses
lk 76–77
