Hakkasin tulema juba
varasel hommikul, aga
mind pettis Toomas Uba.
Linn lõppes ära.
Horisondipuude rivis
sõi üks ratsakooli mära.
Udu langes pähe,
tuli lörtsi ja rahet.
Halvast ilmast oli vähe –
määrisin püksid ära,
tegin käekella katki,
jooksin mööda Tähtvere parki.
Isa ei tundnud ära.
Õde läks mehega mööda,
ei saanud midagi öelda.
Nutsin öösel, kui kägu
kukkus mu tunni.
Tuul paitas nägu,
kuu tegi kalli.