Lund sajab.
Lund sajab lehistele ja mariõunapuudele botaanikaaias.
Lund sajab tiigile ja saarele keset tiiki.
Lund sajab telegraafile ja postimajale.
Lund sajab Jaani kirikule ja kainestusmajale.
Lund sajab sinule, vana kool ja mälestusele,
mis on jäänud juba nii sügavale alla,
et silm ega jalg ega suusakepp
ei ulata läbi. Kusagil kümnete talvede
lume all on midagi – otsekui suur must tahvel,
millel on kirjas see kõik, esimesest
viimase päevani. See, kuidas Sa ema käekõrval
ükskord tulid ja järgmine päev
ei leidnud enam oma klassi. Hirm oli
ja kõik poisid, kes koridoris jooksid
olid nii võõrad ja suured. Sina olid nii väike
seal pikas koridoris. Põrand
oli õlitatud, ja kes sinna kukkus,
selle pükstele jäi suur tume plekk. Seal
lume- ja aastatealusel tahvlil
on kõik alles. Kõik kirjas. Valge, musta
ja värvilise kriidiga on tükk Sinu elulugu
kirjutatud sinna tahvlile, mis on väga
kõigi nende üheteistkümne tahvli nägu ja tegu,
mille ääres Sa kord oled seisnud ja käed,
mis kirjutasid, on väga vana Maasiku, Nuusa, Hüdra,
Kurva Jussi ja teiste käte moodi. Need käed
ei kirjuta enam ja küllap on tahvlidki maha kantud.
Aga midagi käekirjast on visalt alles, otsekui oleksid
need valged tähed ja sõnad tulnud tahvlilt ära
ja hakanud elama oma elu ja elulugu, otsekui oleksime
meie ise ka natuke nagu laused, mille paar esimest
sõna kord kirjutati valge kriidiga
mustale tahvlile siin postimaja ja kiriku ja vangla vahel.
Tartus, 29. talvekuu päeval 1984. a.
