Tartus oli kõige kohutavam see kõrgest mäest alla sõitmine. Mägi näis kohe linna ees ja see mäe hall küür läks kus sügavale alla. Tolmunud majad mäe kõrval tundusid nii madalad ja väikesed ning see mägi paistis kõik üks järsk linnasügavikku laskumine. Munakivid räntsutasid mäe peal autorattaid ja poritiivad logisesid. Ja tõmmu, tumepõlev taevavõlv kattis mäge ülalt. Rappusime pika järsu languse – kui tagasi vaatasin – ära ja lasime mööda lausmaad edasi. Tulime kuskilt tänavast üle, niimoodi põiki ja ikka kahele poole vahtides. Varjulises tumedas näis pildirida, autahvel. Astusime kõnnitee servast madalamale ja tulime üle tänava. Läksime isaga veel mitmest risttänavast üle ja käisime mööda kõnniteed kõrge maja kõrval. /---/
Läksime tänavatest risti-rästi üle. Kuskile pöörasime sisse. Seal seistes ma vaatasin: valgetest plaatidest seinal valgus vesi allapoole. Algul ma ei saanud kohe arugi, aga siis jäin seistes vahtima. Rohekaks tõmbunud plaatidel seinas langes vesi nagu ühtlase kardinana allapoole, ja sellel ei tulnud ega tulnud lõppu. Veejoad keerdusid ja sirisesid külgedelt. Peened piud ülevalt langesid, langesid valgmetena allapoole, allapoole. Paistis nagu liikuv veekelme üle valge seinaala, üle kõige. Seisin ega mõistnud, mis veevalgmed need muudkui langesid allapoole, miks õhuke veesein läks mu vaate alt läbi. Alles pärast, täiskasvanuna, suutsin selle pildi mälestuste ähmast välja tuua ja mõtestada. Alles pärast ma teadsin, et see valge vesisein oli linna peldik.
Asukoht teoses
lk 54–55
