Kogu solk, kõigi vatsanaudingute tagajärjed sadatati aknast või uksest tänavale, mehed tühjendasid eesmise hädaga end sinna, kus häda tabas või lahtisemas kohas vankrite varjus; seal kergitasid naisedki seelikuid. Ülim põlgus oli sibide pärisosa, kes pidid puhastama maailma tema silmakirjalikkusest. Nende kaugele kõlavad kuljusvankrid kuulutasid kui hingekella naudinguile, mis ent koolnutest erinevalt ärkasid alati. Karja sõtkutud tänavaile oli puistunud lehmakooke ja lambapabulaid, ja hobused pillasid ümmargusi kollaseid kerasid alatasa. Tänavate pind oli kõigest heidete renn, elu alumisim osa, kuhu jääk pidi ülevalt laskuma. Seal, kus kohustati kasima tänavat, askeldasid pühkijad palge higis, ent juhuslikud läbikäijad ei jätnud neile sellegipoolest tööd poetamata.
Asukoht teoses
lk 8–9
