Emajõe Hall. Edasimineja näeb varemetest...

Edasimineja näeb varemetest eemal vana ohvrikivi. Aastasajad on ta mäes varjul seisnud, kuhu ühed preestrid ta kui teiste mälestuse matsivad, nüüd aga uueste päiksepaistele toodud ja üles seatud. Ta seisab seal, aga asjata ootab ta – keegi ei lase ta kõrvale põlvili ega sosista palvesõnu. Augud, kus vanaste tulised silmad põlesivad, on kivil nüüd tühjad ja otsekui silmita vanamees seisab ta tee ääres ja vaatab igatsedes sinetava kauguse poole. Kui siis taevas sooje pisaraid valab, kogub kivi silmadesse vesi ja hakkab sealt taevas tagasi paistma.

Emajõe kohal heljub aga ikka veel hall udu ja ajab harusid linna.

Vana Emajõe Hall elab endisel viisil Tartu all. Sügisestel ja kevadestel öödel roomab ta vahel väljadele, lööb küüned Taaramäesse ja vaatab üles. Ta ootab ikka veel aega, mil tema valitsema võiks hakata, ja loodab, loodab, loodab…
Teosest
lk 139–140