Tähelend. Kui Jannseni perekond...

Kui Jannseni perekond aastal 1864 Tartu kolis, - Koidula oli siis kahekümne ühe aastane, - oli õhk kahtlemata ju rahvusliku äratuse elektrit täis. Tartu, siiamaalne saksakeelse hariduse kodukoht, täis vana saksakeelse ülikooli alma-mater-uhkust, mõõgakatsumiste, üliõpilastempude ja teadusliku tõsiduse linn, saksakeelne aadelist ja ülikoolilõpetajaist kuni käsitööliseni, - sellest pidi Eesti rahvusliku äratuse kauaaegne keskkoht saama. Ta seisukoht Eesti südames, oma ülikooli pärast praegu kujuneva Eesti sugu üliõpilaspiirkonna kogumispaik ja just J. V. Jannseni ning tema ajalehe ühendav mõju määras linna tähenduse.

Linna enese üle laotub väikelinna värvirikkus ja kodukus, siin-sääl vanas linna osas Toomemäe küljel mõni puu- või kivimaja, mis oma puhta empire-stiiliga peatama paneb, mõni ilus nikerdatud uks, mõni stiilikas majaots, sääl või tääl osa ammu varisenud linnamüüri, aiad täis sirelid, akaatsiaid ja ööpikuid. Mudane ja meeldiv jõgisadam kirjude Peipsi lotjade ja parvega ning õhtuses kuuvalguses, rannalaternate tuledes pimedusse veervate Emajõe vetega, mis pikkamööda, pikkamööda kahe järve vahel purjealuseid kannavad. „Strohm, zaehme hier deinen Lauf!“ (Jõgi, vaigista siin oma voolu!) - need võimsad käskija-sõnad on Katariina-aegsele kivisillale kirjutatud, mille alumised kaared värvirikkaid pilte jõest ning randadest oma raamidega piiravad. Linna ümber on igalpool haritud savipõhjased lagendikud, mille ainus meeldivus on valguse vahetus avaral taeval ja kevadel järelejätmatu lõokeste lõõritus.
Teosest
lk 50