Uus inimene. Nad läksid pikkamisi...

Nad läksid pikkamisi astudes katoliku kiriku poole, mille ruskjaspruun torn vaatas nagu janu tundes sügavsinisesse taevasse. Päevane kuumus oli ammu juba järele andnud, õhk oli aga siiski veel väga soe. Päike seisis madalal läänetaevas ja valgustas katuseid. Ühetasane tugev edelatuul puhus läbi aedade, suured puud kohisesid plankude taga, siin-seal mürtsatas mõni eesuks. Majadest varjutatud horisont lükkas üles üksikuid halle pilvesagaraid, millede vaikses libisemises tundus juba saabuva suveöö sügavat rahu.
Asukoht teoses
lk 203–204