Otsekui hirv kisendab... Oli väga külm...

Oli väga külm talvine õhtu. Läksin välja, käisin alul ruttu. Lumi raksus kõvasti jalgade all. Pöördusin Emajõe äärde, laskusin teele. Mis läks piki jõge. Ühtegi inimest ei olnud.
Tähed taevas olid suured ja imeselged, lumi sätendas. Astusin teelt kõrvale, käisin sügavas lumes, müts peos, lohistades mantlit enese järel, ise hingates kõvasti külma õhku. Väsisin lumes sumamisest ja laskusin pikali – lumi lõi mu üle peaaegu kokku. Mingit külma ei tundnud. Ninasõõrmed vaid kleepusid külmast. Hea, kui hea oli olla... tähed olid üleval... kõik on nii nagu alati... kõik jääb nii nagu alati... keegi ainult tõmbub üle läve tagasi... tasakesi.
Lumi nagu õitses...
Kui jäädagi... Ei, keegi ei tohi teada.
Tõusin ja läksin koju.
Teosest