Tartu kohta on öeldud, et see on meie oma väike Pariis. Vähemalt oli aeg, mil kõik eeldused olid selleks ju olemas – kunstnikud ja kirjanikud, professorid ja mõttevabadus, hedonistlik kohvikute kultuur, õhtused kontserdid teatriaias, jalutuskäigud jõe ääres ja muusad. /---/
Nii jõuab jutuots tagasi Tartusse. Ka siin olid andekad ja säravad inimesed, kes hoolimata keerulisest poliitilisest olukorrast jäid truuks romantilisele ideele kunstist kui puhtast esteetilisest kategooriast ning lõid siinse kultuuriloo ühed silmapaistvamad teosed. Vahel õhtuti aga koguneti üksteise korteritesse ja katusekambritesse, kus Pariisi vaim ärkas ellu läbi sealkäinute mälestuste. /---/
Tema kunstnikest vanemad Helgi Hirv ja Louis Pavel olid Pallase kunstikooli kasvandikud, kelle sõpruskond koosnes tolleaegse Tartu säravamatest kunstnikest ja kes andsid talle kaasa avara ja tundliku pilgu maailma ning kunsti suhtes. /---/
Siiski võib aeg-ajalt mõnes kõrvalises Pariisi kohvikus hilistel õhtutundidel kohata luuletajat Eestist, kuid seal ei mõtle ta ilmselt Pariisi tuledest, vaid unistab Tartust ja Toomemäest.
Asukoht teoses
lk 7–8
