Pargi linnapoolses otsas Katoliku kiriku taga suurte puude varjus lõime mu poisipõlves jalgpalli. Väravaposte asendasid koolimütsid. 1. mail 1932 oli väljakul peetud sotsiaaldemokraatide miitingut. Pärast „Internatsionaali“ kõnepulti asunud August Reil olid hästi paksud prilliklaasid, krõbe kaelas ja lips ees. Pargis, kuhu isa meid pühapäeviti endaga jalutama käsutas, võis kohata Jaan Tõnissoni ja Ants Piipu. Varakevadeti harrastas seal murdmaajooksu suunaga Emajõe luhale hingearst Viktor Hion. Pikal sammul läbis tohter puiesteed, kus kastanid vaheldusid vahtratega ja mida mööda ma, kui lumi maas oli, suusatasin Valgeveskimäele. Kreutzwaldi uulitsal, mis pärast lume tulekut kergesti jäätus, oli hea sõpradega soome kelgul sõitmas käia. /---/
Kui Tartus 21. juuni 1940 keskhommikuks tekkis revolutsiooniline olukord, nägin Tähtvere pargi kvassiputka järelmiitingul sõelumas dr. Hionit ja vist ka Jürnat; uutest nägudest haritlaskonnas Debora Vaarandit, Adolf Hinti, Karin Ruusi, keda hüüti Lillaks ilmutiseks, ja Max Laossoni. Kreutzwaldi uulitsal, kus kevadeti peeti mootorratta võistlusi maanteesõidus Lendava Eediga stardijoonel, podisesid nüüd avatud luukidega punaarmee soomusmasinad. Meeleavaldajad ja sõjaväelased hüüdsid vastamisi hurraa. Mälestussamba vastas, kus seisis Tartu vabastamiseks 1919 püstitatud samba soklil „Siit saadik ja mitte enam“, leidsin kase küljest karikatuuri Jüri Uluotsast allkirjaga „Saamatuse sümbol“.
Asukoht teoses
lk 20–21
