Mesilased. Ta raputas endamisi...

Ta raputas endamisi pead ja seadis sammud umbmääraselt jõe suunas, nagu teenijatüdruk oli teda juhatanud. Tegevust nende tundide sisustamiseks oli tal küllaga. Teeserva olid pandud astumiseks mõned plaadid, mis ulatusid loikudest välja ja mõjusid oma selgelt keskaegse olemisega melanhoolselt.
/---/
Otsustavalt hakkas ta jälle kõndima, peaaegu vihaselt trampis väravast välja ja jäi kurjalt põrnitsema pruuni vett, mis voolas madalate kallaste vahel.
/---/
Jõe peal askeldasid väikesed paadid ning vedasid puid teisele kaldale. Ta vaatas neid puulaudadest kokku löödud, kuusetõrvaga mustaks võõbatud, siit kaugusest justkui tibatillukesi lootsikuid ja püüdis oletada nende sebimise eesmärki. Keegi ei teadnud, kui külm selle aasta talv võis tulla, ning paistis, et igaks juhuks püüti vähemalt piisavalt küttepuid varuda.
Teosest
lk 73–74