Saabus suvi. Üliõpilased kadusid Emajõe Ateenast kõigi nelja tuule poole, vastu suurtele lootustele ja õnnele. Linnas võttis maad igavus, kuivus ja tolm.
Kuumadel suvepäevadel tundus Tartu kuidagi kurvalt kummituslik, nagu oleks ta mõnelt Chirico maalilt maha astunud linn, mille pooleldi väljasurnud tänavatel hõljuvad ringi üksikud viirastuslikud kujud, eikusagilt ilmudes, eikuhugi kadudes, ning kus tühjus, terav päikesevalgus ja öömustad varjud loovad kummastava, palavikulise meeleolu.
/---/ Tihti jõin mõnes Raekoja platsi välikohvikus koos mõne veerandsõbraga õlut, et kergelt näriv ebamugavustunne ja igatsus tont teab mille järele kaoks ning pea muutuks tuimalt rõõmsaks. /---/ Mõni harv, juhuslik nali lipsas vahel kellegi suust, mille peale valjusti naerma pahvatati, et siis apaatsete nägudega õlut edasi juua. Kui kellegi roidunud kolbaluu sügavusest väljapudenev mõte tunduski hetkeks huvitav, lagunes see juba järgmisel hetkel hallide ajurakkude vahele eimiskiks. Säärased olid nood suvised pärastlõunad Tartus.
Asukoht teoses
lk 49
