„Näe, seisan ülikoolihoone peasissekäigu ees ja arutlen, mis mul siis nüüd õieti siia asja oli? Äkki ilmub trepile onu Simon, teretab mind, pilgutab silma ja muheleb kavalasti.
Saan tähelepanelikuks ja ootan: eks näe, mis ta siin tegema hakkab? Aga et tal on mingisugune eriline kavatsus, see on lausa näha. Ent näe, mis ta teeb. – Ta vaatab enne hüvakule, siis vasakule, viimaks otse üles. „Pole viga,“ noogutab pead ja naeratab nagu inimene kunagi, kes on kindel oma jõule ja võimetele, „küll me sellega valmis saame!“ – „Millega te saate valmis, vana sõber?“ küsin. – „Küllap näete kohe.“
Ja siis sünnib niisugune hull lugu, et ma meeleldi karjuksin appi, kui ainult suudaksin seda teha. Katsu sina, sõber, unes karjuda! Kuid kõige pöörasem on just see, et kõik on nii äärmiselt selge – täpselt justkui ilmsi…
Onu Simon hakkab sirguma, sirguma ja korraga kahmab endale ülikoolihoone kaenlasse ning pistab punuma Toomimäest üles. „Ei, pastoi, Simon!“ seekord kuidagi saan endale hääle sisse. „Kuhu nüüd?“ – „Ikka Tallinna! Ikka Tallinna!“ vastab tema üle õla. „Jumalaga, Peetrist noorhärra!“ „Armas Jumal!“ kohkun koledasti. „Kas onu Simon on meeltesegadusse sattunud või on tal mõni muu viga?“ Järele talle! Et kas ta ikka tõesti viib Tallinna selle noosi või tegi nalja?
Aga kuis ta nalja tegi; laseb teine üles mäkke, nii et põlised puud aina ragisevad. Viivuks peatub kliinikute ees, siis kahmab need teise kaenlasse – ja padavai edasi. „Pea’nd kinni, Simon!“ röögin juba päris kenasti. „Pai mees, ära vii ära!“
Aga mis sellest abi – Simon on juba mine tea, kus. Komberdan niisama vaksali poole, nojaa, võib-olla, et sõidab rongiga – sõidaksin ühes kas või vähemalt Volti. Ennäe, sealsamas onu Simon mulle vastu – vaata, et ei aja alla. „Raamatukogu unustasin maha,“ ütleb ähkides ja pühib higi laubalt. – „Kas siis selle ka ära viite?“ ahastan. – „Kõik Tallinnasse! Kõik Tallinnasse!“ ruttab tema edasi, kõrge nagu Ararat.
Ja kui ma aegapidi longin edasi, siis näen, et kadunud on seegi maja – Aia 46. Samuti on Maarjamõisa kliinikute asemel täiesti tühi väli. Aga ma näen veel kord onu Simonit tassimas mingisugust eset, kuid Simon pole enam see, kellena ta näis mulle enne, vaid see on keegi isik, keda kunagi nägin Tallinnas. „Ära nüüd teevad päris lagedaks meie vaese Tartukese!“ mõtlen südamevaluga ja ruttan ühte kohalikku toimetusse, et teatada sellest kurbloost. Kuid mis ma näen: toimetusest tassitakse välja kaste ja kompse ja kõiksugust bürooruumi sisustust. „Kuhu nüüd?“ küsin. – „Ikka Tallinnasse!“ vastab mulle tuttav toimetusliige. „Kõik Tallinnasse!“ – „Issa vägi!“ löön kaht kätt kokku. „Mis tõbi see ometi on?“ Aga toimetuseliikmel pole aega minuga jamada – ta peab kolima… kiires korras, nagu öeldakse.
Longin siis üsna kurvalt kodu poole ega mõista mitte ainult kahte, vaid ei mõista enam ühtegi lugeda. Jõuan Emajõe äärde, vaatan, vaatan ning tunnen, kuis muutun telefonipostiks, üksnes traate pole mul veel küljes. – Jõe asemel haigutab mulle vastu ainult mustendav jõesäng! „Kuhu jäi jõgi?“ küsitan üht mööduvat isandat, kel oktoober peas ja sumadan käes. „Emajõgi!“ teeb isand suured silmad. „Kas te’s seda veel ei tea, et Emajõgi kolis Tallinnasse? Veider inimene! Ma ise ka sõidan sinna, näete: tõttan raudteejaama.“ – „Aga sillad?“ küsin, langemas minestusse. – „Sillad?“ naeratab tema halvakspanevalt. „Loomulikult läksid sillad jõega ühes. Misjaoks on siia vaja sildu, kui pole jõge?“ Ütles ja läks kiirel sammul edasi nagu asjamees kunagi.
Kuidagi nihutasin enda Vabaduspuiesteele ja istusin sinna kuhugi pingile. Jumal tänatud: vähemalt Kalevipoeg on veel alles! Aga korraga raputab vägilane oma ilusat pead ja ütleb: „Ei, vaja minna! Kaua minagi siin kummuti otsas pleegin?“ Ja astubki maha oma kivialuselt, võtab mõõga kaenlasse ja majesteetlikul sammul hakkab minema Suureturu poole. – „Vabandage, härra… härra Kalevipoeg,“ küsitelen aralt, „kuhu te siis nüüd lähete?“ – „Noh,“ heidab minule ühe kotkapilgu, „eks ikka sinnasamasse, kuhu kõik teisedki. Lähen, võtan vana Barklai kukile ja mis muud kui Tallinna poole. Barklail, nagu teate, pole jalgu, seepärast peab vanameest veidi aitama. Muide, see ju ei tee viga: kahekesi seltsim käia. Head päeva!““
„Kes teab, mis ma veel oleksin näinud,“ lõpetas sõber Peeter, „aga jumal tänatud, ma virgusin. Aga nüüd ütle mulle, hea inimene, mis sa arvad sellisest veidrast unenäost?“
„Mis ma arvan?“ vastan. „Jumala õnn, et see polnud ilmsi… vähemalt esialgu.“
