Hirm ja võõraviha sõjajärgses Tartus. Meie põhiline mängukoht...

Meie põhiline mängukoht oligi varemed. Kastanist Riia tänava poole oli varemetes ja sel ajal oligi see kõik meie mängumaa. Otsisime seal värvilisi klaasikilde ja mängisime nendega teate küll seda, mis praegu kopikaga mängitakse, et visatakse õhku ja. Seal oligi kõik see meie mängumaa. Seal oli riidehunnikuid ja -ribasid, neid korjasime nukkudele. Vahel kohtasime seal mõnda teist kampa. Mina mäletan, et see hirmujutt liikus nagu rohkem laste hulgas, sest meil kodus vanemad sellest ei rääkinud ja seda tõsiselt ei võetud. Aga poisid küll narrisid mind. Mul olid patsid ja siis pilgati, et ära nii varemetele ligi mine muidu tõmbavad sisse. Ja sellel oli muidugi tõepõhi all, sest kotipoisse oli palju. Need vorstivabriku ja muud sellised jutud käisid nii 1946 kuni 48.