Plahvatus. Ning juba oli...

Ning juba oli Rezedagi „Volgat” märganud. Heitnud pilgu kellale, mis sai nelja minuti pärast kaheksa, keeras ta kiirust lisades vanalinna, et raputada jälitajad kannult selle kitsastel tänavatel.

Tegime tiiru ümber Ülikooli peahoone ja raekoja ning pöörasime Inglisilla alt üles Toomemäele. „Ford” kihutas mööda kitsaid pargiteid ja tiirutas kõrgete, jämedate põlispuude vahel. Hirmuäratavalt lähedalt vilksasid need mööda, kuid „Volga” ei kadunud tagasivaatepeeglist. See kaldus kurvides küll „Fordist” rohkem ning paiskas kitsastel käänakutel ümber nii mõnegi pargipingi ja prügiurni, kuid püsis meil visalt kannul. Ja üleolev tüdimusgrimass oli otsekui märguanne juhi näol, et tarviduse korral võiks ta veelgi kiiremini sõita.

...Mis siiski polnud vist tõsi. Sest ühel käänakul ta eksis, tegi autoga pirueti ja see paiskus tagumise otsaga vastu kliinikunurka.
Teosest
lk 162