Pööran vasemale ja liigutan jalgu. Toimib. Ehkki suitsetama peaks vähem. Muidu on kogu aeg nii nagu praegu. Kahtlane. Sest taipan äkitselt, millest tuleb kesklinna jõudmiseks mööduda! Onkoloogiahaiglast, mis muud. Muigan. Kui asjad oleksid päriselt ka sedapsi, nagu hetkel mängin, ütleksin ma endale, et ei saa ju elu lõpuni kummitusi peljata. Peljaku parem nemad. Ja läheksin Tiigi ja Vallikraavi tänavat ühendavast trepist alla.
Kusjuures lähengi. Kajab. Trepi nime aga ei tea. Halb. Okei, mitte halb, vaid paha. On. Ilmselt olemas ja nimelt nimi. Trepil, kust mees ja naine üles kiirustavad, sinine lapsevanker kahevahel.
/---/
Aga see pole küll normaalne ega mõeldav, et Eesti Vabariigis on lapsekärurelsid ära kaotatud. Nõukogude ajal kärutati mind relssepidi Toomele ja raamatukokku ja. Raamatukokku? Vaevalt. Nii intelligentne ma ka ei ole, seda enam, et raamatukogu õhk ajab mind öökima, liiati siis lapsena... Aga Tiigi tänavas me elasime ja see trepp võis kasutusel olla küll. Kuid keldribaari, kuhu nüüd sisse astun, polnud vanasti olemas.
Asukoht teoses
lk 25–26
