Maast lahti, vennad! Kumab koit,
aeg teele asuda!
Püss õlale nüüd, kõik see mees,
meid ootab Valge meri ees
ja kauge Lapimaa!
Ees tee on pikk ja siht on suur –
ei pööra keegi pead!
Meil rühkimine kõigest väest
käib üles mäest ja alla mäest,
teeõnne lootes head.
/---/
Näe, Karusaare karm kontuur
ja Valge mere vood!
Sind vaatab sealt, kus kaljurünk,
üks valge karu, ilme sünk,
et mis on asjalood.
Siis käes on siht – Victoria!
Kõht hülgerasva täis.
Me toome Tartu muuseumi
siit kaasa ühe saamigi,
kel haavel pihta käis.
Siis töö on tehtud – rikkam nüüd
on teaduslik areen!
Ah, rutujalu mingem siit –
seal ootab tahvlilapp ja kriit,
kus Emajõe Ateen!
Aastal 1804


