Südalinna kultuurikeskust juba ehitati, aga intriigid ja hübriidsõjad ei lõppenud. Mitu osalist tormas veel kähmlusse, sealhulgas Arhitektide Liidu Tartu loož ja „Promanaadi5“ kultuuripalee ja raamatupoeketid. Arhitektid olid mures – ei, raevus, ja juba pikemat aega –, et neid päriselt loovintelligentsi hulka ei loeta ja peetakse pigem insenerideks. Nüüd väitsid nad, et just nemad loovad kõige kestlikumaid kultuurilisi maamärke ja tegelikult ei oleks ilma arhitektideta mingit kultuurikeskust üldse olemas, ja mis iganes seal see olema ei hakka, peab Eesti arhitektuur seal vääriliselt pühitsetud olema. „Promanaadi5“ omad, kes seni olid nautinud kesklinnas monopoolset rolli igasuguste esikate, aaftekate ja muude kultuurijoomade korraldamisel, hakkasid oma positsiooni pärast veidi kartma ja lasid käibele narratiivi, et kultuurikeskusesse ei tohiks tulla mitte mingit ärilist tegevust, muidugi mitte restorane, pelmeenlaid ega baare.
/---/ Kultuurikeskuse nime üle käis samuti paras andmine kõikide Sun Tzu reeglite järgi, mitmesugused variandid olid laual, aga nii kui mõnel oli mingi puutumus ühe kunstižanriga, jäeti see kõrvale ja lihtne ja lakooniline, Südalinna kultuurikeskus, lühendatult SüKuKe, näis rahuldavat kõiki.
Mõrv Südalinna kultuurikeskuses. Südalinna kultuurikeskust juba…
Asukoht teoses
lk 41–44
