Vähemalt kord või ka kaks või kolm iga päev
kõnnivad vana mees ja poiss
kaks kilomeetrit all-linna
Karl Ristikivi muuseumist,
mis on neile koduks neil nädalail, mil vana mees
on Tartu kirjandusresident.
Vanale mehele valmistab rõõmu näha lapsi ja noori
kõndimas, jooksmas, rattaga sõitmas
mööda avaraid radu kiirteede ääres
ja läbi parkide.
Eesti on olnud vaba ja sõltumatu riik ainult
kakskümmend kaheksa aastat. Ta näeb ja tajub
nooruslikkuse vaimu kõikjal. Seda on õhus.
Ülekäiguraja juures aeglustab auto sõitu, siis peatub.
Vana mees on rabatud;
jalakäijatel on tõesti eelisõigus
siin, Eestis.
Jalutajad, jooksjad või ratturid ei peatu korrakski,
liiguvad aina edasi,
samal ajal kui auto või veoauto jääb seisma.
Vana mees võtab poisil käest ja nad kõnnivad kiiresti
teisele poole teed. Nad ronivad aegamisi
Toomemäest üles, siis üle ja uuesti alla,
Inglisilla alt läbi, mööda ammuse Tartu
kõveraid munakivitänavaid Jaani kiriku juurde 13. sajandist.
Vanale mehele on alati meeldinud vanad kirikud ja
surnuaiad. Nad võtavad istet seitsmendas reas.
Preester seisab ja loeb ette lõigu
piibli viimasest osast, eesti keeles.
/---/
Asukoht teoses
lk 69–71
