Kohvikus

Kuues mai, viiskümmend kolm.
Akna alla Vernerisse
istun, tunnen: ajus tolm.
Loidus, roidus murrab sisse.

Susi söögu valemeid.
Mina tellin teed ja saia.
Meeles mureebemeid.
Taevast lund nii valget, laia.

Kevade see karuteene.
Ähmas Toome suures ruudus.
Ees konspekt: poiss, halogeene
tuubi! Kust saaks erksust ruudus?

Uksest mööda paremale
pööramas näen meest kui naist.
Sumin. Musta kohvi. Male.
Rinnu intellekt ja vaist.

Kähku käi! Vist tuleb patt!
kostab kiibitseja juttu.
Ei veel. Tuld! Näe, ongi matt!
Oh sa mait, küll tuli ruttu!

Suurte sularäitsakaina
tänavale langeb lumi.
Eks taas keemia mind paina:
neli tooks stipendiumi!

Teed. Veel valemite puru.
Eksam ees ei aine selge.
Sina ise peale suru,
tulevik et koidaks helge.

Keskpäev. Lumi kõigis paigus.
Hämar saju varjus ruut.
Stalini aeg... See kui haigus.
Nüüd ehk viimaks tuleb uut...

Ennustada küll ei malda,
et nad... keegi... lahkuks siit...
Liiga paksult vägivalda...
Seminar mul enne viit.

Asukoht teoses
lk 83–84