See nooruse linn oli üsna vaene isegi spordiväljakuist. Ainukeseks suviseks sportimiskohaks oli Toomeorus asetsev tennisplats. Kuid see ei kuulunud eestlastele. Niipalju kui mina nägin ja mäletan, mängisid seal saksa korporatsioonide värve kandvad noormehed. Rahva osaks oli vaid mäenõlvakul seistes mängijaid imetleda. Alles oma viimaseil gümnaasiumiaastail kuulsin mõnede eesti korporantide pääsemisest selle väljakule.
Talviseid sportimisvõimalusi oli siiski rohkem uisuteede tõttu, mida oli kaks: Botaanikaaed ja Saksa Käsitööliste Seltsi aed. Need mõlemad uisuteed olid aga üsna kallid, eriti veel muusika ajal. Ka uisutamissporti harrastasid peamiselt üliõpilased ja jõukamad õpilased. Vaesemad, tihti endavalmistatud „tritsulaudadel” liuglejad, rahuldusid Emajõe jääga allpool linna.
Alles hilisemail aastail korraldas Eesti Noorsoo Kasvatuse Selts oma kooli õuel, õieti tollal Viljandi tänava koolimaja krundil, uue uisutee, mis sai populaarseks Tartu noorsoo kooskäimiskohaks. Selle uisutee mõtte ja korraldamise algatajaks oli võimlemise õpetaja Aino Hyppönen. Oma kooli liuväljakul õppisin minagi uisutama. Odava raha eest sain kelleltki osta vanad uisud, milledega tokerdasin, kuni püsisin jalgadel. Muidugi olid ka liuväljad noorte kohtamiskohtadeks, ent see oli siis juba lubatud. Pealegi uisutasid samas ka õpetajad. Mõnevõrra ulatusid noil aegadel meie kõrvu imelikud jutud, et eestlaste-haritlasnoorte omavahelist läbikäimist püütavat soodustada, et haritud eesti mees leiaks eluseltsiliseks haritud eesti naise.
Asukoht teoses
lk 10
