Muide, mõnda asja Tartus sündinu ja kasvanu ei tarvitse märgata. Näiteks mina ei pane tähele Tartu kuulsaid hakke, mida iga mujalt tulnu registreerib ja vahel koguni mütologiseerib. Eks nad lendasid ja kraaksusid ilmselt ka tollal, aga ei meenu, et nad olnuksid jututeema. Siinsed inimesed olid hakkidega harjunud nagu tallinlane oma kajakatega (kujutlegem, et vastamisi on Tallinna Kajakad ja Tartu Hakid – umbes nagu Chicago Bulls ja Milwaukee Bucks).
/---/
Et hakkaks nüüd Tartu vaimuga pihta? Kohe jõuan sinna, enne veel üks asi… Mind paneb ikka muhelema, kui Tartust rääkides peetakse silmas üksnes templeid ja taverne, koole ja kirikuid ja muud kultuurilist. Nagu oleks Tartu üheksakümne kaheksa tuhande liikmega vaimuklooster ja nagu oleks ülejäänud linn ülikooli küljes olev karjamõis (umbes nagu soveti ajal olevat Tartu olnud vene suvitajatele „linn Elva külje all”). Kuigi… muidugi tõsi, et ülikooli eelarve on samas suurusjärgus kui linnal.
Pea ei saa funktsioneerida ilma kehata. Tartus nagu igas ülikoolilinnas on kaks (kui mitte rohkem) maailma: see, mis seotud ülikooliga, ja kõik ülejäänu. Side ülikooliga ei pruugi olla vahetu nagu tudengil või õppejõul. Linnas on mitmeid teadus-, kultuuri- ja haridusasutusi, millega ülikooliinimeste teed ristuvad otse või ülekantult.
/---/
Kui loen kelleltki, et Tartu ei olegi linn, vaid „meeleseisund”, et Tartu kohal on pilvedes veel „teine linn” jms, läheb mõte neile sadadele poistele ja tüdrukutele, kes voorivad iga hommik mu elukoha eest Kopli tänava ametikooli, kust neist saavad tublid kokad ja plaatijad, hotelliteenindajad ja raamatupidajad, pagarid, maalrid, juuksurid ja mitmete teiste vajalike elukutsete esindajad. Ma arvan, et neile on Tartu lihtsalt koht, kus nad tahavad elada nii hästi kui võimalik.
Asukoht teoses
lk 16–27
