1990ndate lõpus pidin kolima Riia mäelt Annelinna. Mu uus kodu oli tüüpmaja viiendal, ülemisel korrusel. Trepikojas liikudes võis mõnikord kuulda läbi ühe teise või kolmanda (ma ei mäleta seda enam nii täpselt) korruse välisukse valju klassikalist muusikat. Nagu aastate pärast selgus, tuli see muusika Ene Mihkelsoni korterist: vannis käies tavatsenud ta kuulata oopereid, eriti Wagneri omi. Ükskord ta helistas mulle, lauatelefonile. Aga miks ta helistas, seda ma ei mäleta, arvatavasti mõnes ühistu või püstaku kommunaalküsimuses, milleks siis veel. Me ei kohtunud kunagi ega trehvanud juhuslikult koridoris või tänaval, ei siis ega hiljem, igatahes ei mäleta ma seda. Ma arvan, et ma ei teadnudki siis, milline ta välja nägi, ei pidanud elu pisiasjade kõrval seda teadmist endale oluliseks. Olin valmistunud eluks ilma Ene Mihkelsonita, arvasin, et tulen omadega temata välja. Olin sinisilmne.
Asukoht teoses
lk 50
