Mõrv Ulmeühingu aastakoosolekul. Nagu üldiselt teada…

Nagu üldiselt teada, on Tartu linn kord aastas nagu muistne Jeruusalemm, kui juudid paasapühade ajaks kokku tulid ja templimaksu ära maksid, ja see on muidugi märtsikuus, kui Tartus toimub Ulmeühingu aastakoosolek. Tartule on see tähtis aeg, käib meeletu sagimine, hotellid reserveeritakse juba mitu kuud ette, mitmed kõrtsid on hommikuni tihkelt rahvast täis, Tartusse saabub korraga palju tähtsaid ühiskonna- ja kultuuritegelasi, prominente ja ärimehi. /---/

Traditsiooniliselt kestab aastakoosolek kaks päeva, esimesel toimuvad „Vanemuise” kontserdisaalis ettekanded ja vestlusringid, vestibüülis töötab staap, kus saab liikmemaksu maksta, raamatuid osta, kirjastuste ja filmitegijatega lepinguid sõlmida, ja samal ajal muidugi on hotelli „London” restoranis juba avatud klubi ja õhtul on kahes peenemas ööklubis aftekad, kuid eks rahvast jagub teistesse kõrtsidesse samuti rohkelt. Teisel päeval ettekanded jätkuvad ja õhtul toimub „Vanemuise” fuajees Ulmeühingu presidendi vastuvõtt-bankett valitud liikmetele ja külalistele ning on ütlematagi selge, et kogu Tartu eliit üritab ennast sinna sisse mehkeldada. /---/

Ent niisiis, 16. märts ja „Vanemuise” fuajee, kus toimub presidendi vastuvõtt-bankett Ulmeühingu valitud liikmetele ning külaliste seas on mõistagi Tartu linnapea, mõlema ülikooli rektorid, muuseumite direktorid, ärieliit, „Vanemuise” muusikalilavastajad ja isegi Kirjanike Liidu Tartu sektsiooni aseesimees. Lauad kägisevad delikatessikoorma all, gurmeerestoranid on välja toonud oma kõige hõrgumad käsitööpelmeenid, et õigustada Eesti pelmeenipealinna nimetust, Ulmeühingu iga-aastase õlletesti võitjad pakuvad oma toodangut, muusikat teeb kammerkvartett ja kõik vestlevad entusiastlikult ulme ja kultuuri teemadel ning meenutavad kõige meeliköitvamaid hetki edukast aastakoosolekust. 
Inimesi on tõesti palju, valitseb ülevoolavalt lõbus meeleolu, võib uskuda, et kõik vaenused ja kiusukiskumised on unustatud ja maha maetud, ees ootab öö Tartu parimates meelelahutusasutustes, kui äkki…

Teosest
lk 724–726