Igatahes hoopis vabama südamega võis ta nüüd ühikas luuletama hakata, enamasti uneta öödel, kui ta jättis pimeduses selili voodis pähe pressivad värsid meelde ja pani need hiljem kirja. Kahjuks ei jäänud tuba päris tühjaks ka siis, kui kaaslased nädalavahetusel koju sõitsid. Vastupidi, siis pidi Jaan mõnikord terve öö ühika ülemise korruse õpperuumis viitma, et omale pruudi tuppa toonud toanaaber saaks seal segamatult nikuasja või kes teab, mida ajada. Üldse paistis see maja, mida nimetati ka Vanaks Päntriks, ärkavat mitmesugusele aktiivsusele just öiti: kes tegi õlleuimast silmad lahti ja hakkas kartuleid praadima, kes klattis taksoviina tarvis, mõni isegi tuupis õpperuumis. Jaan luges seal, nagu olnuks ka tudeng, aga kirjutada ei saanud, sest vaimu peale ei tulnud.
Asukoht teoses
