Kui ma seal kaupluses käin ja defitsiitset kaupa on müügile paisatud, seistes järjekorras, oi, kui valusalt uhked, isegi ülbed müüjannad mulle tunduvad, aga ruumid on soojad. Kangus rääkis võimuvõitlusest „Werneri“ ja raamatukaupluse vahel. Müüjannad ja juhataja käivad üle hoovi „Wernerist“ kohvi ja kooke toomas, aga kord ähvardas kohvik streigiga: kui „Werneri“ ettekandjatele ei anta defitsiiti, pühkigu suud kohvist-koogist puhtaks. Paitasin õrnalt Sirle pead. Meil on ka nagu väike kohvik: Sirle küpsetab kooki ja on uhke, et meile tullakse meeleldi külla, kuigi meil on väike korter… /---/ Homme pärast tööd läheb Sirle kunstikabinetti. Kaljo Põllu peab teda „oma tütreks“ ja tervitab aeg-ajalt mind.
Asukoht teoses
lk 455–456
