Lasteteatri näitlejad lasti kõik lahti. Tegelikult oli Kudu juba ammu kinga saanud, sest oli seal mingit jama teinud või polnud ülemusega läbi saanud. Kokkuvõttes ei olnud Kudu jaoks vahet. Ta küll vist kandideeris teatrijuhiks, et ise omaenda ülemus olla, aga see ei läinud läbi, sest tuli hoopis üks uus mees oma arvutitega ja ütles, et teater tegelikult näitlejaid ei vaja, kui arvutid olemas on. Kudul polnud midagi vaielda, ta tõmbas uttu. Molutas niisama, üritas teha väiksemaid asju, mingeid lavakavu. Viidingu eest sai ta isegi kiita, kuigi see oli väga hea, aga ta oli ka ise aru saanud, et tema puhul oleks mingeid sensatsioonilugusid vale oodata. Sebis niisama.
Kui Linnateater Tartus käis, ei olnud tal piletit. Ta läks igaks juhuks ukse taha, et järsku saab sisse, aga väga ei lootnud, sest nii vähe kui Linnateater üldse ringi käis, oli ta alati otsast otsani välja müüdud. No Kudu konutas siis niisama, tegi suitsu, mölises meestega. Vihma sadas. Kudu sai märjaks, aga ära ei viitsinud minna, tuju oli päris hea. Kui etenduse alguseni oli veel mõni minut, oli ta ukse ette jäänud kahekesi mingi vanamehega, kes teda millegipärast imelikult vaatas.
/---/ Ta pöördus Kudu poole, kergitas kaabut ja pakkus talle oma piletit: „Võtke see endale, noormees, te olete selle ära teeninud.“
Asukoht teoses
lk 180–182
