Teine kuningas. Kui Kurvitsa kohtuistung…

Kui Kurvitsa kohtuistung oli lähenemas, käis Illegaardis Priidu Beier, kes seal tavaliselt ei käi. Priidu süda valutas. Ta kartis, et kui asjad nii lähevad, nagu nad lähevad, siis sureb Kurvits varsti ära. Beier tahtis, et me leiaksime kõik koos mingi mõistliku lahenduse, et nii kannatanud kui ka kirjandussõbrad oleksid rahul. Ta rääkis mulle ühest süstist. See pidi inimese korralikuks muutma. Kui Kurvitsale määratakse kas siis kohtu poolt või hullumajast neid süste, siis olevat lootust, et ta ei lähegi enam kirvega vehkima. Ma loodan, et see jutt on tõsi. Ja mul on hea meel, et on olemas Beier, kes sellest süstist teadis. Kahju on muidugi nendest eelmistest kuningatest, geeniustest, häälekuuljatest ja muidu jeanne-darc’idest, kes kõrbesid tuleriidal, rippusid võllas või mädanesid ahelais, kuid kellest sadu aastaid hiljem on räägitud vaid head. Kui oleks siis see süst olemas olnud, millest Beier teadis, oleks kõik läinud teisiti.

Teosest
lk 123–124