Kõndisin nukralt mööda päikesepaistelist ja imeilusat Toomemäge. Kui seal pargipingil unistuste purunemist tunnistasin, tuli mu juurde mustlanna meelitussõnadega huulil: „Ilus poiss, luba ma ennustan sulle!” See oli hetk, mil oleksin valmis laskma oma käelt ükskõik mida välja lugeda, sest tulevik oli tõesti ennustusväärne. Ütlesin talle: „Ilus poiss küll, palun-palun, aga mul ei ole raha.” Tema ei olnud kommunismiusku ega hakanud mulle ilma rahata ennustama.