Kaks maanaist...

Kaks maanaist tuli linna, siin tardusid pronksi
otse Raatuse platsil, kui piinlik.
Emal paljad on pöiad,
ammu kandmata kingi ei talunud jalg.
Oh puhkame pisut, see linn on liig suur.
Käed jõude süles, neid võõras on vaadata,
ei oska need olla.

Kivisilla apteeki nad tulid.
Pole seda ammu (nagu Kivisildagi mitte),
nüüd siin ripuvad riivatud pildid, mida pilk kartis puutuda.
Tütar lohutab ema: küllap kuidagi saame.
Uulitsakividelt leitud roosi, väikse ja armetu,
pistab piiga oma õunrindade vahele
ootele.
Igaks juhuks.

Teosest