Sõda on kummaline. Enne sõda oli jõeäärne linn kitsas ja kihav. Mitmekordsed puumajad kerkisid mõnemeetrise vahega üksteise kõrvale, hoovinurkadesse rajati väiksemaid tagamaju, majade vahel sissesõiduhoovides kisklesid talumehed vankrikohtade pärast ja tänavaid palistasid sajad poekesed, sisekvartalites kasvatati kartuleid ja kapsaid, puukuuride, pesuköökide ja saunade taga kisasid aedikutes sead, kiresid kuked ja kaagutasid kanad. Tuli sõda ja põlesid terved linnajaod, kuid linn ise jäi ellu. Varemed koristati, uhkete hoonete sünged müürid veeti laiali, tühjadele platsidele kasvas algul rohi, siis ilmusid juba väikesed puud, mida asuti hooldama ja korrastama – nõnda sündisid pargid, kus hakkasid jalutama rõõmsad perekonnad ja magusnukrad unistajad. Pargid, sõja kummaline kingitus.
Ühes sellises pargis, selg vastu ergast madalat aprillialguse päikest, istuvad kaks meest ja üks nooruke naine. Eemal tänaval lobistab hobusega veetav sibipaak, mis levitab rammusat lehka – vist kisub vihmale.
