„Toomkohviku” vastasnurgal, üle Lossi tänava, asus „Wattmann”. See oli õieti kondiitriäri, kuid võrdlemisi avarate ruumidega, mis tavaliselt olid tühjad või pooltühjad. Kuid seal olid varjulised loožid ja seal käidi kohtamas, kui taheti päris omavahel olla ja näiteks südameasju klaariks rääkida.