Emajõgi. Oleme Pargi tänava...

Oleme Pargi tänava otsast mööda jõudnud. Imeliku apteegi akendel säravad suured maokad klaasnõud punase, rohelise ja sinise vedelikuga. Siis on kino „Capitoli” sissekäik ja afišid, siis vanad ringpoed oma luitunud ja seenetanud puusammastega.

„Pea!” hüüan. „Lootuse viisteist. Lootuse, mitte Õnne tänav.”

Autojuht pöörab näo minu poole. „Ma kuulsin Õnne,” vabandab ta.

Näen ta higipiiskadega kaetud kaela. Ta on keskealine mees, juba kortsus ning päevitunud. Tahtis ta sõitu pikendada või vahetas ta tänavanimed ära, sest õnn ja lootus on üksteisele nii lähedal? /---/

Jõuame kesklinna. Auto teeb pöördeid ümber tänavanurkade. Kuski jääb liiga lähedale mõni jalakäija, kuski ajame voorimehest mööda ja see keerutab vihaselt meie poole piitsa: Säärane haisuloom, leiva käest ära kiskuja! Kuski on grupp värvitekleid tänavanurgal. Seal rühib vibalik valgemüts, semba tõmbunud raamatupaki all, mis kaenlas, teise käe otsas irevile litsutud portfell.
Teosest
lk 252–253