Novembri lõpp. Miinus viis. Tulen risti
üle Toome Rootsi bastioni varemete
ja Baeri ausamba vahelt. Õhk aurab,
mulda ja lehti katab valge kirme.
Ilm on selge, päike käib poolviltu kusagil
Tähetorni taga. Värvid on karged,
pisut sinised. Puude ladvad sirutavad
end välja, taevas saab üha kõrgemaks.
Toomkiriku kaks terrakotapunast torni
küünituvad üles, Kassitoome vajub
sügavale alla. Kesklinna korstnatest
tõuseb suitsu, valgeid peenikesi lõngu, mis
kerkivad, kuni kaovad. Märkan,
et keegi on Kristjan Jaagu pihku torganud
hiiglasliku nööpnõela, mille tipp on taevas ja
tera maa südames. Tartu varjatud vertikaal.
2011
Asukoht teoses
