Tol esimesel Tähtvere sügisel
ma ei teadnudki,
et Betti Alver
elas samas ligidal.
Õhtuti viimaselt loengult tulles
Starkopfi maja kohal
hakkasin jooksma,
kuni äkitselt tundsin,
et niimoodi edasi sööstes
viimaks murdubki lahti Tähtvere serv
ja läheb lendu,
ning kaasa lendavad
kõik ümberkaudsed tänavad,
õunad puus ja pargipuud –
leedergi ja leekiv vaher,
toosama, mis nagu ilmaäärelatern
mind igal õhtul aiaväravani saatis.
Mu meelekohtadesse sööbis tähti,
ma jooksin nagu unes,
mõeldes mõttest,
mis lahti rebinud end
külmavõetud maast –
nii vaba oli mõte see.
Mõte, ma praegu mõtlen,
vahel tundeks saab,
siis kõik on puhas ime.
Siis pilte lennutavad sõnad,
siis lendab linn.
Ma alles pärast teada sain,
et kõik, mis tookord oli,
oli päriselt.
Kuid veel miski oli,
mil nime polnud.
Ma tundsin, kui ma jooksin,
see möödus mu’st väga lähedalt.
Nii pime oli,
üks tunne oli –
kõik tähed ta kohal kohisesid
ning sõnad kandsid.
Ma serval seisma jäin,
seepärast mäletan.
Asukoht teoses
lk 34
