Nagu ike koormaloomal
köis on linna ümber koomal,
inimesi veetakse.
Kõik on korras. Kõik on arvel.
Tõtt ja õigust sikusarvel
tasakaalus peetakse.
Jaama pool on kuum ja härja
silma suure pruuni märja
kiinid kuivaks puurivad.
Eluskauba väikest kiirust
nendib vahtkond. Vangi siirust
vabastajad uurivad.
Mitte ühtki vereplekki,
ainult suits kesk raudteehekki
valgeid käsi vibutab.
Aga Vabadusesilla
veerde linna kuma lilla
lambiõli tibutab.
Laugudele musti lappe
sööbub pritsmeist väävelhappe.
Pika viha pime uhk
taheneb ning valge hangub.
Silmapiirilt abi mangub
vedurite tahm ja tuhk.
Kogu linn on pimendatud,
nagu valitseks me patud,
varsti puhkeks põrgutrall.
Silma nagu padakonna
litsub laiaks belladonna,
pime voorus vaka all.
Kaevumürgitajaid puua,
aga ise kihvti juua,
osadus missugune.
Tankikraavist, vanglasauna
katlast korjab laipu pauna
Kalev mustapugune.
Kuula, tulevad tsükloobid:
luuavarred, ahjuroobid
tiirlemas. Kas välk ja pauk?
Varsti avatakse luugid.
Pisuhännad, kratid, puugid
painavad kui pommiauk.
Trahh ja trahh või siidinööri
sahin läbi padjapööri,
kiunudes või käratult?
Surm on ikka ühtemoodi.
Siis kui uut Euroopat loodi
elasime säratult.
Tammedest on jäänud tõrud,
kastanitest kaelavõrud,
pärnaõitest kuldne tee.
Lehti roobitseva reha
pulkadele astub eha
läbi suitseva allee.
Mahavisat tõrvikuna
veikleb murul müüripuna,
ihub tähti tunnikäi.
Taeva sõrmist sirbid saagu,
päeval pehkind oksaraagu
läbi lõikamata jäi.
Mälu kaartel tungalvili
mõttes musti juukseid sili,
õhtu õheneb kui luisk.
Terav valu praotab tahu,
suremiseeelse rahu
kive lõhub hingetuisk.
Aju, tüves kaheks põrud,
õied malbed, viljad mõrud,
kärg on sogastanud mee.
Elu tuleb puhtaks teha.
Üle linna põlend keha
kulgeb vastne lumetee.
Jälle tõustes üle Toome
uue võlvikaare loome
sumedast augustiööst?
Enne telliskivest laotus
templilaevas reatab kaotus
sambaid mustast müüritööst?
Kui kõik sina tuulest viidi
ainult läikes antratsiidi
aimatav on elu kroon?
Varemete urbses pihis
praotub tähti tahmakihis,
hammastumas välgujoon.
Just see tunne – põuetukse
avab jälle uue ukse,
liivakivis lubi keeb –
tuleb pääle kutsumata,
pulsilööke mäed ei mata,
ving verd heledamaks teeb.
Kuigi sein, see lennuaugu
pimedus veel piirab laugu,
nii et silmapiir on tuhm,
lõhnab öö ja õitseb vesi,
kõrvenõgest hiljukesi
piimastab jasmiinipuhm.
Asukoht teoses
lk 61–64
